Eestlaste käsimaal Riia portselanil

Lätlaste naabritel eestlastel ei olnud oma portselanivabrikut, küll aga andsid nad oma panuse muul moel. 1928. aastal rajas Nikolai Langebraun portselani maalimise töökoja, mis ostis teistest riikidest – peamiselt Saksamaalt ja Prantsusmaalt – serviisitoorikuid. Aja jooksul sai tehasest portselanidisainis väga oluline tegija ning eestlased armastavad Langebrauni sama palju kui lätlased Kuznetsovi või Jesseni imelist toondagut.

Pärast Eesti okupeerimist nõukogude vägede poolt tehas natsionaliseeriti (Langebraunil õnnestus 1940. aastal Saksamaale põgeneda). Portselani maalimise töökoda sai osaks Eesti NSV kunstifondist ja seda nimetati Kunstifondi kunstitoodete kombinaadiks – lühidalt KFK.

Hiljem, 1975. aastal nimetati KFK ümber ARSiks. KFK-d ja ARS-i nimed tasub kindlasti meelde jätte, sest eriilmelisemate ja unikaalsemate Riia portselaniserviiside taga leiab just nende templid.

Pärast Teist Maailmasõda, mil enam Saksa serviise Eestisse tuua ei saanud, asuti tööle peamiselt Riia portselani aga ka teiste Nõukogude Liidu tehaste toodanguga (peamiselt Venemaa tehaste toodanguga). On huvitav, et serviise võidi kokku panna ka mitmest erinevast seeriast: kasutades näiteks kahte erinevat vormi. Leidub ka palju Langebrauni poolt kasutatud mustreid ja motiive, neist kuulsaim on kindlasti “Muhu mänd”, traditsiooniline rahuvslik kaheksakand. Eestlased kasutasid julgelt ka palju punast värvi – Lätis oleks punane värv valgel tassil viidanud kodanilikule rahvuslipule ja oleks mõnel poliitilisel tsensoril küsimusi tekitanud.

Eesti portselanimaali kõige olulisemad märksõnad on see, et see kõik on kaunis käsitöö, tehtud kas unikaalsete ainueksemplaridena või väikeste seeriatena.